Mehed ei nuta! Nad ei hala! Nad rügavad tööd! Nad surevad vara!”
“Meile meeldib tööd teha! Kohe nii palju, et me enne sureks tööjuures, kui et ei teeks tööd! Ja tegelikult, ega selleks suremiseks ka aega pole! Tööd tuleb rügada!”
“Ma rassisin ja rügasin. Ja loputasin muresid kõrist alla! Mu eluküünal põles heleda leegiga igast otsat, nii kuis ainult sai – kuniks lõpuks keha ja siis ka vaim andsid alla …
See oli sume sügishommik, kui ma ärkasin tundega, et nüüd on vist minek! Oli ka aeg juba … Ime, et nii kauagi sai oldud … Eks meil kõigil on oma lugu …
Mina räägin teile sellest, kuidas minusugune agraar-ambaal end hospitali haigevoodist leidis ja mida kõike põnevat ja enda vastu õõva tekitavat ma seal nägin ja kogesin. See ei ole vabandus – see on lolli looma lahkamine!”